kuulsin hiljuti põnevat lugu, peategelaseks kakud. nimelt toimus ühel õhtul loomaaias aleksei turovski ekskursioon. esimesena peatas aleksei grupi kakkude juures. inimesed kogunesid puuri ette ja jõllitasid kakku; kakk ronis oksale ja tegi peaga ringe. rahvas ahhetas, aleksei vestis jutte kakuelust.
möödus kaks pikka tundi. väljas hämardus ja hakkas tibutama, tõusis rõske idatuul. inimesed hõõrusid käsi ja külmetasid varbaid, aga aleksei rääkis ikka kakust. ja siis sai ekskursioon läbi! ja kujutage ette - mitte keegi ei tahtnud minna koju ilma kakuta! nagu tähelepanelikumad kuulajad nüüd teadsid, oli neid kokku ju tervelt 11 tükki. on, kelle seast valida!
1. kodukakk
2. händkakk
3. laanekakk
4. kassikakk
5. värbkakk
6. kivikakk
7. habekakk (1. sorti looduskaitse all, eriti kunn kakk)
8. lumekakk ja
9. vöötkakk
ja siis muidugi veel kõrvukräts ja sooräts, kel on küll pisut nõmedavõitu nimed, aga kes on samuti täiesti ausad kakud.
1. kodukakk
2. händkakk
3. laanekakk
4. kassikakk
5. värbkakk
6. kivikakk
7. habekakk (1. sorti looduskaitse all, eriti kunn kakk)
8. lumekakk ja
9. vöötkakk
ja siis muidugi veel kõrvukräts ja sooräts, kel on küll pisut nõmedavõitu nimed, aga kes on samuti täiesti ausad kakud.
aleksei vaatas ahnitsejaid ja vangutas pead. iga viimane kui kakk on eestis looduskaitse all, teatas ta karmilt. ja nii pidi rahvas, hammas kakkude järele verel, täiesti tühjade kätega koju minema.
ausalt öeldes tuli mul seda lugu kuuldes ka õudne kakuisu peale, aga parata pole midagi. vahel muidugi unistan, et ühel ilusal hommikul koputab mu aknale nupukas siidine habekakk, pakk oravakesi noka vahel... aga kui ei, siis ei. elame veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar