23. jaanuar 2014

väike sõber ja tuumanohu

mullune tuumanohu on tagasi! nuuskasin kuu aega nina ja läksin lõpuks apteeki Kõige Kurjema Rohu järele. apteegitädi silmitses mu punast nina ja vangutas pead.
kus sa siiani olid? ütlesid tädi etteheitvad silmad. viskasin pilgu maha, pöörasin lukus kõrva tädi poole ja nohisesin tasakesi. aga rohu sain kätte!

selle eriti jätkusuutliku nohu sain ma muide ühelt väikselt sõbralt, kes tuleb vanemate sõnul iga päev lasteaiast, uus tatikoll sõrme otsas. tarvitses mul ainult üks õhtupoolik väikese sõbraga torni ehitada, kui ta ka mulle lahkesti kolli taskusse poetas. kuidas muidu seletada, et järgmisel hommikul oli tuumanohu kohal!

väike sõber ise oli hoolimata nohust, köhast ja palavikust erakordselt vilgas ja traavis mööda tuba nagu väsimatu tuulispask. haiged tundusid mulle selles majas hoopis vanemad, kes olid väikese sõbra püüdmisest täiesti kurnatud. nädal aega last mööda tuba võrguga taga ajada ja voodisse suruda pole naljaasi! et nad end sellega päris rihmaks ei tõmbaks, loovutas väike sõber ka vanematele mõned pisikud. nüüd saavad vanemad voodis pikutada ja väike sõber segamatult ringi rööbeldada.

win-win! kanasuppi ja kummeliteed keetma saabus vanaema! ja kes vanaemadega lähemalt kokku puutunud, teab, et need on hoopis teine tera kui mingid vanemad. piiramatu kommivaru ja soojad kaneelisaiad 24/7! väike sõber hõõrus käsi ja neelas tervelt alla järgmise oravakese kommi. kes ütles, et haigemajaelu pole meelakkumine?

teinekord toob ta lasteaiast jälle batsille.

word of the day: kleuterschool - lasteaed

Kommentaare ei ole: